Kallokaiin

Rootsi kirjaniku Karin Boye (1900-1941) looming kuulub õigusega XX sajandi Skandinaavia kirjanduse väljapaistvaimate saavutuste hulka.
Kirjanduslik debüüt toimus 1922. a. luulekoguga «Pilv».
Esimene romaan «Astarte» (1931) tõi kirjanikule Põhjamaade kirjanduskonkursi auhinna.
1930-ndate aastate pingelises olukorras, kasvava fašismiähvarduse ja suureneva sõjaohu tingimustes haarab Boyet üha tugevamini ärevus kogu inimühiskonna saatuse pärast, ta tunnetab indiviidi ja teda ümbritseva keskkonna vahelist lahutamatut seost. Kirjaniku ärevate mõtiskluste kokkuvõtteks sai tema kõige kaalukam ja tuntum teos - «Kallokaiin» (1940. sügis).
Žanri poolest on «Kallokaiin» nn. hoiatusromaan. Teadusliku fantastika võtteid kasutades püüab Boye näidata, kui kohutavaid tagajärgi fašismi võidulepääsemine paratamatult endaga kaasa tooks; kogu jutustust läbib protestivaim saatuse vastu, mida fašistid ette valmistasid nii üksikisikule kui ka tervele inimühiskonnale. Kirjaniku sule all sünnib sünge pilt maast, kus kogu võim kuulub antihumaansetele despootlikele jõududele ja inimestest on tehtud tohutu sõjalis-politseilise mehhanismi koostisosad.
Romaani tegevus hargneb ebamäärases tulevikus, kirjeldatavate sündmuste toimumise koht jääb teadmatuks, aga sündmused ise ja nendega seotud tegelased on tajutavalt reaalsed.