Vihurimäe

Üksildusele kalduva ja ratsionaalse Emily Brontë 1847. aastal avaldatud "Vihurimäe" on inglise kirjanduses ainulaadne armastusromaan. Midagi selletaolist seal varem ei olnud ega ole ka hiljem tulnud, sest vaimuomaduse kombinatsioon, millest ta sündis, on hiljem üliharuldaseks jäänud.
"Vihurimäe" on loonud kuum, nägemuslik fantaasia koos täieliku, puhta ilmsüütusega, mis suudab pahet ja kurjust mõista ainult üldistatud, poeetilisel kujul ja seda ihaledagi. Samas näib see armastuslugu väljuvat piiridest, mis on enamikule inimestest mõistetavad ja tavapärased. Heathcliff ja Catherine on igaveseks seotud tundega, mis kipub neid endid hävitama ning jääb neile päriselt mõistetamatuks. Armastusega moodustab kontrasti teine tunne - vihkamine. Ja vihkamine ja kättemaksuiha on niisama tugevad nagu armastus ning mõjuvad romaani tegelastele niisama hävitavalt. Samal ajal on Brontë kangelased ja kangelannad usutavad inimesed, kellega on lugejatel võimalik samastuda ja kellele nad saavad kaasa elada.
Mingi lunastuse on autor varunud lõpuks kõigile oma tegelastele ning küllap on nende tegelaste haruldane arhetüüpsuse ja erandlikkuse koostoime ka põhjuseks, miks on romaanist korduvalt filme ja teatriversioone tehtud.
Uus põlvkond lugejaid avastas "Vihurimäe" seoses ülimalt populaarse "Videvikuga", mille kangelanna Bella lemmikraamat see oli.