Põlev aju

Ühel päeval 2009. aastal ärkas kahekümne nelja aastane Susannah Cahalan üksi võõras haiglapalatis, rihmadega voodi külge kinnitatud, valve all, liikumis- ja kõnevõimetu. Käepaelale oli kirjutatud sõna „põgenemisrisk” ja haiguslugu kirjeldas hallutsinatsioone, vägivalda ja ohtlikku ebastabiilsust. Ta oli viibinud kuu aega haiglas, mida ta üldse ei mäletanud. Kõigest mõni nädal enne seda seisis Susannah uue, täiskasvanuelu künnisel: terve ja innukas kolledži lõpetanu, kel oli mõne kuu eest alanud esimene tõeline suhe ning paljutõotav karjäär reporteripraktikandina suure New Yorgi ajalehe toimetuses. Kes oli see võõras, kes ta keha oli hõivanud? Mis toimus tema mõistusega?

Selles tempokas ja vapustavas jutustuses räägib Susannah hämmastava tõestisündinud loo oma seletamatust hullumisest ja teda päästnud hiilgavast diagnoosist, milleni peaaegu poleks jõutudki. Arstide meeskond kulutas terve kuu – ja üle miljoni dollari –, püüdes meeleheitlikult leida meditsiinilist seletust temaga toimunule. Samal ajal möödusid päevad ja kuigi ta omaksed, noormees ning sõbrad valvasid abitult tema voodi juures, hakkas ta liikuma psühhoosist katatoonia ning lõpuks surma poole. Kuigi see periood vapustas tema perekonda, andis see ka erakordse tõestuse, kui suur oli nende usk Susannah’sse ja kuidas nad polnud nõus laskma tal lahkuda. Viimasel minutil ühines tema ravimeeskonnaga kuulus neuroloog Souhel Najjar ja päästis õnnestunud, leidliku testi abil ta elu. Ta tundis ära hiljuti avastatud autoimmuunhäire sümptomid, kus keha ründab aju, haiguse, mida nüüd seostatakse niihästi skisofreenia kui ka autismiga ja mis on võib-olla kogu ajaloo kestel olnud aluseks „kurjade vaimude küüsi langemisele”.

Unustamatu jutustus usust ja armastusest, identiteedist ja mälust.