Suletud hääl

«Suletud hääle» (Voix sans issue) peategelasel ei ole nime. Noor naine elab üksinda Pariisis, kus ta vabal ajal ringi eksleb ja juhuslikke tutvusi sõlmib. Ta töötab rongijaamas sõiduplaanide teadustajana. Sellele naisele, kelle välimust ega vanust lugeja teada ei saagi, meeldib endale võtta erinevaid identiteete, mängida erinevaid rolle, nii nagu õhtusöögil, kus ta sõprade tuttavatele teatab, et töötab prostituudina. Ta teeb seda, mis parajasti ette tuleb, ja sellega, kes teda parajasti kutsub. Tema kinnismõtteks on noormees, kellesse ta on armunud, kuid kes paraku on seotud teise naisega.
Tegemist ei ole siiski tavalise armastusromaaniga. Seda dialoogideta raamatut iseloomustab sentimentaalsuse puudumine, kainus, mis mõnikord muutub lausa toorutsemiseks. Läbi peategelase juhuslike kohtumiste erinevate inimestega näitab autor midagi hoopis üldisemat – ta loob pildi ühiskonnast, toob välja meie eeskujulike elude haletsusväärsuse. Inimene on suures linnas nähtamatu ja anonüümne, teiste hulgas, ent üksinda. Teema ei ole uus, aga eriliseks muudab selle teose stiil ja huumor. Romaan, mis justkui räägiks võimatust armastusest, peidab endas mõtisklust inimese olemusest tänapäeva ühiskonnas.