Teine hingamine

Aeg on piiratud, ja sellega seondub üks peamine reegel – iga hetk loeb. Selles pingelises loos on vahemaad mitte ainult füüsilised, vaid ka emotsionaalsed ning psühholoogilised. Süžee keerleb kahtlustatavate ümber, kelle osatähtsus pidevalt muutub, tekitades kahtlusi ja segadust. Nagu igasuguste nähtamatute lõngade kudumine, toob autor esile, kuidas iga tegelase minevik ja käitumine mõjutavad üksteist.

Kliimaks tõuseb, kui ülemäärane surve paneb tegelased toime panema määratlematult ja ettearvamatult. Ohtlik olukord venib ja muutub veelgi keerulisemaks, ja lugeja on sunnitud pidevalt spekuleerima, kes langeb ohvriks ja kes suudab pääseda. Igapäevaelu rutiin ja traagilised sündmused põimuvad, kui inimesed peavad vastama mitte ainult välismaailma, vaid ka oma sisemistele hirmudele.

Selle teose kaudu avastavad inimesed oma piire ja katsuvad leida tõde olukordades, kus see näib olevat kadunud. Sarenbrant, Sooneste ja Eylandt-Kuure aluskirjeldus kutsub esile kaastunde ja arusaama, tuues esiplaanile inimsuhted, usalduse ja reetmise mängud. Lugejate kujutlusvõimele antakse vabadus kujundada oma vastuseid, samas kui tegelaste saatus jääb tasakaalu nõudva dilemmani, mis ei armu kedagi.