Uneliivamees

Anders taob raskele metalluksele ja hüüab, aga peaarst ei tee lahti. Patsiendi poole pöördudes kõmab Andersi peas pulss. Jurek Walter istub endiselt põrandal, pilgutab paar korda tema poole silmi ja hakkab end siis püsti ajama.
„See on vale,” ütleb Jurek nii, et lõuale pritsib verd. „Nad ütlevad, et ma olen koletis, aga mina olen ainult inimene …”

Raamatu sündmustik areneb peamiselt talvises ja lumises Rootsis, kuid jõuab ka endise Nõukogude Liidu aladele. Mööda raudteed astub jäises öös segaduses ja raskelt vigastatud luukerena kõhn noormees. Peagi selgub, et ta on üks aastaid tagasi kaduma läinud lastest. Kuid kus ta oli, kes veel sinna jäi ja kes neid kinni hoidis? Psühhiaatriahaiglas on juba kolmteist aastat isolaatoris erirežiimiga sundravil sarimõrvar, kellega personalil, patsientidel ja teistel on keelatud rääkida, sest hirmuärataval kombel on temaga kasvõi natuke suhelnud inimesed end pärast tapnud või teistele halba teinud. Ühtlasi tundub, et mees on korraga mitme koha peal ja tegutseb edasi… Uurija Joona Linnat seovad juhtumiga isiklikud äärmiselt valusad ja julmad mälestused.