Joonatanin kirja

Armas Lugeja,
Võib juhtuda, et Sa oled seda raamatut lehitsenud, siit-sealt ehk lugenudki mõne rea, siis aga lasknud köitel sülle langeda ja küsinud - või soovinud küsida: Mis see on? Mida see tähendab?

Olgu Sulle siis kinnitatud, oh Lugeja, et Autor satub sedalaadi küsimuste ees alati suurimasse kimbatusse. Juhul kui need esitatakse talle palgest palgesse, võib ta isegi punastada, kokutama hakata... või ebaviisakalt selja pöörata.

Esimene Seletus on klassikaline (ühtlasi kõige käepärasem) ja kõlab nii:
See raamat on üks lugu - mis ta ka mingil määral ju on? - ja iga lugu, nagu Sa tead, mu Heatahtlik Lugeja, on muinasjutt.
Selle raamatu muinasjutt on niisiis ühest Joonatanist, kes tõmbas kardina eest ära, sest ta tahtis vaadata, mis seal on. Ja seal oli teine kardin. Ja siis ta tõmbas selle eest ära ja sealt nagu paistis midagi... Ja ta võttis kepi ja koti ja läks rändama. Ja see, mis kaugelt paistis millegi muuna, oli ikka ja jälle üks kardin...

Teine Seletus on barokne ja juba sellepärast mulle, Autorile, südamelähedasem.
See on: Surmatants.

Kolmas seletus kõlab nii:
See raamat on postipõld. Mina olin selle kutsar.