Tundekasvatus

Kuigi ma ei taha, et keegi mind otsima tuleks,
siis mingi pildi pean siiski andma.

Tokyo. Üks nuudlibaar või siis ramenirestoran –
kuidas võtta.

Kuskil kella 14 ajal, just siis, kui mul peaks
olema veerandtunnine paus, on üheks minu
ülesandeks viia üles proua Miyazakile tema
tee.

„Miyazaki-sama, teie tee.“

„Oi aitäh-aitäh, Tonisu-san. Sul... on nii
tõsine ilme täna, ja ära ütle jälle, et sul ongi
selline nägu, ma tean, et see ei ole tõsi.“

„Ah, ikka see küsimus: kuidas küll unustada
need eesti mälestused?“

„Ma teadsin kunagi üht meest, kes kogus 40
aastat marke, et need siis lõpuks lihtsalt ära
põletada.“

„Ma ei tea, kas see võrdlus praegu sobib, ma
pole ju midagi tahtlikult kogunud. Lihtsalt, tuli
kätte. Ja teate, terve elu olen olnud veendunud,
et ei ole seal mingit spetsiifilist eesti asja, kõik
taandub alati üldinimlikule tasandile,
aga siin ma nüüd olen...“

„Kui see mees oma margikogu ära põletas,
siis said sellest tekkinud tühjusest aru ka vaid
vähesed filateeliaentusiastid, ülejäänud
maailmale oli see suht ükstaskõik.“

„Nojah, eks need ole vist tõesti päris väiksed
mälestused. Väikesed-väikesed tunded.“