Uks suvesse

Geniaalne leiutaja Dan Davis loob majapidamisroboteid tootva firma, kuid kahjuks ei armasta ta eriti paberite ja raamatupidamisega jännata ning usaldab liigselt inimesi, keda peab endale lähedasteks. Ta kihlatu Belle ja sõber Miles löövad temalt firma üle ja mahajäetud Davis otsustab minna koos oma kassiga „külmaunne“, et ärgata kolmekümne aasta pärast, lootuses, et asjad on siis paremad. Ei paista küll põrmugi paremad olevat, kuid järjekindlalt ning loominguliselt tegutsedes leiab Davis viisi, kuidas muuta mineviku sündmusi.

Talvel enne Kuuenädalast sõda elasime koos mu kõutsi, Vahekohtunik Petroniusega ühes vanas talumajas Connecticutis. Selle maja suurim puudus oli üksteist välisust.

Pete töötas välja oma lihtsa elufilosoofia juba siis, kui oli alles kohev ja nurruv kassipoeg – mina vastutasin elamise, toidu ja ilma eest, tema kõige ülejäänu eest. Eriti pidas ta mind vastutavaks ilma eest. Connecticuti talved kõlbavad ainult jõulukaartidele; talvel vaatas Pete oma uksest välja ja kuna maa oli kaetud ebameeldiva valge ollusega, hakkas mind tüütama, et talle inimeste ukse lahti teeksin.

Ta oli kindlalt veendunud, et vähemalt üks neist ustest peab viima suvesse. See tähendas, et mul tuli iga kord käia temaga kõik üksteist ust läbi – uks lahti teha, lasta tal veenduda, et ka seal taga on talv, ja liikuda edasi järgmise juurde, kusjuures iga pettumus muutis ta kriitilisemaks mu saamatuse suhtes oma vastutusala korras hoida.