Ma olin Timbuktus

Rännak on kirjeldamatult vaevaline. Parajasti matkavad inimesed kõrgel pragudest lõhestatud mägedel. Vasakul langevad kaljud järsult mõõtmatusse sügavusse. Sinna alla ei pääse ükski inimene. Kuristikud on läbipääsmatud.
Pilvitult laiuvas taevas on hiiglaslik päikeseketas. Matkajad oigavad kuumusest, kuid juht Ibrahim sunnib neid kiirustama. Sellest põrgulõõmast tuleb välja pääseda nii ruttu kui võimalik. Mandingo on seda «teed» rännanud juba mitmeid kordi. Iga samm on talle siin tuttav.
Nii jätkub see tund tunni järel. Ibrahim jääb sageli seisma ja silmitseb taevast.
Ei mingit puhkust. Ibrahim ei kuula oma kaaslasi, kes tahavad ainult hetke puhata. Selle asemel uurib ta jällegi taevast. See torkab Abd Allahile silma. Kas ei ole selle põhjuseks väike pilv, mis seal eemal kauges sinas kerkima hakkab? Ah mis, sel hetkel on tee tähtsam kui kõik muu. Sellele tuleb pöörata kogu tähelepanu. Teravaservalised kaljutükid lebavad ümberringi - häda, kui ta neist üle ei astu! Vaesed, juba veriseks lõhestatud jalad saavad seda tunda.