Õudusekiiver

Viktor Pelevin kirjutab ümber Theseuse ja Minotaoruse müüdi ja keerab sellega pahupidi kõik arusaamad sellest, milline üks korralik müüt peab välja nägema.

Nad ei ole kunagi kohtunud. Neile on antud imelikud kasutajanimed. Nad asuvad ühesugustes tubades, kust avanevad väga erinevad vaated. Nad on laskunud väljapääsmatusse vestlusesse, mida kontrollib Õudusekiiver. Selle kandjat nimetavad nad Asteriskiks, kes on head ja kurja valitsev jõud. Minotauros on alati kohal. Theseus seevastu on alati kättesaamatu.
Õudusekiivri struktuur meenutab 21. sajandil juurdunud suhtlusviisi – internetivestluse logifaili. Samas on raamat läbi põimunud klassikalisest mütoloogiast pärit tegelastest ja lugudest. See on uurimus labürindist, kus Theseuse ja Minotaurose müüt leiab täiesti uue kuju. Just nii nagu sobib ajastule, mil informatsiooni on üleliia, aga tõeline teadmine jääb lõpuks ikkagi kättesaamatuks.

Moskvas 1962. aastal sündinud Viktor Pelevin on üks huvitavamaid noorema põlvkonna vene kirjanikke. Ta on lõpetanud Moskva energiainstituudi elektromehaanika erialal ja õppinud Gorki kirjandusinstituudis. The New Yorker valis ta parimate alla 35-aastaste Euroopa kirjanike sekka ja The Observer arvas ta 21. sajandi 21 parima kirjaniku hulka. Jutukogumikuga Sinine latern võitis Pelevin 1993. aastal Väikse Bookeri auhinna ning 2004. aastal pälvis tema romaan Arvud Vene kriitikute akadeemialt Grigorjevi auhinna.