Epitaaf

Marcel küünitas arstikoti järele ja võttis süstla.
«Pööra ümber,» ütles ta Lousette'ile, «siis sa ei näe süstalt ega tunne hirmu.» Naine keeras end kuulekalt küljele, ta väike keha oli pingul ja peaaegu värises; ainult korraks tundis Marcel kõhklusesööstu. Lõppude lõpuks oli Lousette ju kena ja üsna hea kokk. Kuid siis oli ta ühtäkki oma tädi aias ning nägi Maxi endale tobedalt otsa tuiutamas. Marcel surus süstla naise puusa. Süstal oli täidetud vee ja õhuga, kahe eluks vajaliku elemendiga – mees ei unustanud hetkekski siin peituvat irooniat.
Õigupoolest ta lausa nautis seda, imetledes oma tegevuse imekaunist sümmeetriat. Vee lisas ta loomulikult ainult mulje avaldamiseks, põhitegur oli õhk. Ja jumal puhus Adamasse elu. Aga mida jumal annab, võib ta ka tagasi võtta. Eakad inimesed kolivad Floridasse ja kaovad kohe pärast seda jäljetult. Kahel kontinendil tegutsev tapja jätab enda järele laipade rea, ent mitte ainsatki juhtlõnga.
New Yorgis elav endine eradetektiiv avastab kohutava vandenõu, milleks pole teda ette valmistanud ka eluaegne võitlustepagas. Otsustanud asja lähemalt uurida, astub William Riskin valede ja saladuste nõiakatlasse... ning satub silmitsi mõrvarliku jõuga, mis sai alguse Teise maailmasõja palangus ja kaoses.