Võlurid

Punane kuma valgustas Foggi nägu altpoolt ja võib-olla olid süüdi moonutatud mälestused ja alkohol, kuid Quentin arvas, et nägi selles näos midagi, mida seal tema Brakebillsi esimesel päe­val ei olnud – midagi joobnut, julma ja mitteisalikku. Kui Fogg oli saanud kätte selle, mida otsis, tõmbas ta nii kõvasti, kui jõudis, ning sütest välja see tuligi: deemon, taga sädemesaba, koera mõõ­tu ja maruvihane. Sama jõulise liigutusega surus dekaan vingerda­va kurivaimu Gretcheni saledasse selga. Neiu ahmis õhku, kogu ta keha kangestus, nagu oleks talle kallatud kaela pangetäis jääkülma vett. Ja siis nägi ta välja lihtsalt hämmeldunud, väänates end, et heita pilk üle õla – sest deemon ei tekitanud üldse mitte mingit tunnet. Lev Grossmani Võlurite sarja esimene raamat on vaimukas, irooniline ja kaasahaarav, midagi palju enamat kui kõigest „Harry Potter“ täiskasvanutele või Narnia lugude paroodia. Autor uurib mõnuga, mis võib juhtuda, kui meie lapsepõlveunelmad tõesti teoks saavad ja oleme järsku sunnitud silmitsi seisma sellega, millest oleme unistanud – muinasmaa ja võlukunstiga selle ehedal kujul. „Võlurite“ põhjal jõudis 2016. aastal Syfy kanalil eetrisse ka samanimeline menukas telesari.