Pihtimus

Maailmakirjanduses ei leidu teist nii kriitilist eneseanalüüsi. Ka Jean-Jacques Rousseau ja Oscar Wilde ei kirjutanud oma kuulsates pihtimisteostes endast nii, nagu Tolstoi:

„Noid aastaid ei saa ma meenutada õuduse, jälestuse ja südamevaluta. Ma tapsin sõjas inimesi, kutsusin neid kahevõitlusele, et tappa, priiskasin talumeeste kulul, liiderdasin, petsin inimesi. Pole ühtki kuritegu, mida ma poleks toime pannud. Nõnda elasin ma kümme aastat. Sellal ma hakkasingi kirjutama — auahnuse, saamahimu ja kuulsusejanu sunnil…“

Niisama siiralt kirjeldab Tolstoi siin ka neile pöörastele noorusaastatele järgnenud pingelisi tõe- ja jumalaotsinguid, mis andsid talle väärika koha inimkonna suurvaimude hulgas.