Naeru õpilane

«Naeru õpilases» järgib autor oma tegelaskuju püüdu vabaneda vanemate verepärandist, mis kord on juba purustanud ta lapsemaailma (romaan «Tolm ja tuul», 1992). Nii perekonnas kui maailmas on ühtmoodi haiglaslikku hullust, inimesed on samavõrra iseenda kui süsteemi vangid, ning õnnemiraaž on alati puudutuse kaugusel.
«Eeva Pargi proosal on omadus, mida eesti kirjanduses ei kohta just üleliia sageli: ta on põnev, kergesti loetav ja mõistetav, ta voolab iial igavaks muutumata, äratab uudishimu, mõjumata mingilgi viisil pealiskaudsena.» (Cornelius Hasselblatt)