Luulekool I

See raamat on mõeldud neile, kes kummardavad kirjandust ning kirjanduslikku kultuuri üldse. See on neile, kes peavad kirjanduse tuumolluseks luulet. Seega neile, kes on veendunud, et iga loomulik keel koos oma keelt kujundava kõrge luulega on inimeseks olemise üks iseväärne moodus. Ants Oras (1900-1982) kuulus XX sajandi vast õnnelikumasse haritlaspõlve, kelle elu iseloomustas vankumatu sihikindlus, kirglik töökus ning vennastusvõimeline aatelisus. Kord veendunud, et «olles eestlane, võib olla ka vaimuinimene», julges Ants Oras hakata võitlejaks, et «meie haritluskonda äratada teadvusele kultuuri võimalusest ning iga üksiku kohustusest oma taset tõsta üle provintsliku kitsuse». Vaimsuse hindajana kujutles ta iga kirjaniku ja intelligendi «vaba individuaalset arengut kontaktis maailmakirjanduse parimaga nii mõtte kui kunstilise kujunduse alal». «On olemas isikuid, kelle nimi ei tähenda ainult indiviidi, vaid tervet liikumist, ajajärku,» lausus Ants Oras Johannes Aaviku kohta, ent öeldu on sama hästi ka Ants Orase enese kohane. Ants Orase esteetilis-normatiivne ning võrdlev kirjandus-(luule) käsitlus on kujundanud kirjanike mitut põlvkonda nn. arbujatest alates. Jah, ka tolle kuulsa luuleantoloogia -- «Arbujad» (1938) -- koostaja ning seega ühe uue kirjandusliku põlvkonna kontuuride esimärkaja Ants Oras ju ise oligi. Kui Eesti Vabadussõda 1920. aastal lõppes, tunnistati, et ilma Inglise laevastikku appi kutsumata poleks sõda saanud ehk alustadagi, rääkimata selle võitmisest. On tähelepanuväärne, et Ants Oras pöördus niisama -- tema küll eesti kirjanduskultuuri tõstmiseks -- eeskätt Inglismaa poole! Nimelt on tema hinnangul maailmakirjanduse suurim vaim ja eeskuju ingliskeelne Shakespeare, kellelt kõik keeled ja luuled ja kirjandused peaksid õppima. «Luulekool» ja «Apoloogia» on selle raamatu õiglased tiitlid. Hando Runnel