Päev

“Päeva” kirjeldavad eelkõige järgmised märksõnad: modernism; teadvuse vool; pikk, vohav ja korrutav, paari motiivi ümber keerlev kirjeldus. Sama iseloomustab ka lausestust, kuhu ainult ajuti sündmustikku tähistavaid markereid ja lühikesi dialooge vahele puistatakse. Autori “hääl” ja stiil on sellised, et teosest jääb mulje nagu ühestainsast, läbi kogu romaani lokkavast ülipikast lainest. Samuti äratab “Päev” tähelepanu programmilise skisoidsusega, ka üht tegelast kirjeldatakse siin-seal kui “skiso”. Raamat on eesti kirjanduse kontekstis silmatorkavalt hästi ja huvitavalt kirjutatud, kuid peadpööritav tekstivoog paneb ettevalmistamata lugeja huvi tõsiselt proovile. Populaarne viis sellist teost läbida ongi mitte niivõrd selles orienteeruda püüdes, kui tekstimere laintel pimesi seilates, kusjuures autor pahaaimamatu lugeja purjedesse pöörast pärituult puhub. Ka filosoofia, saksa ja kreeka keel sisalduvad siin-seal selles verbaalses amokis või kairos’es, kui autori terminit kasutada.